Rahandusministeerium saatis möödunud aasta lõpus välja maksukorralduse seaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse, mis kohustaks ehituse peatöövõtjaid alates 2021. aastast ehitusobjektide pääslates kasutusele võtma elektroonilised töötajate registreerimise seadmed, millega muutuks töötajate liikumised reaalajas nähtavaks nii maksu- ja tolliametile, tööinspektsioonile kui politseile.
EEEL-i seisukohad eelnõu väljatöötamiskavatsusele:
VTK-s märgitakse, et täna ei ole maksuhalduril tõhusat ja kiiret meedet, millega kontrollida töötajate ehitusobjektil viibimise aega. VTK-ga seatud eesmärkide saavutamiseks nähakse ette registreerimissüsteem, mis võimaldaks Maksu- ja Tolliametil reaalajas monitoorida töötajate liikumist ehitusobjektil.
EEEL on varasemalt toetanud ja toetab ka praegu elektroonilise registreerimissüsteemi rakendamist, kuid seda läbi isikupõhise töötaja kaardi nõude rakendamise, mitte viisil, nagu on esitatud VTK-s. VTK-s kirjeldatud registreerimissüsteem ei piiraks üksnes ettevõtlusvabadust, vaid rikuks ka töötajate ja muude ehitusobjektil viibivate isikute privaatsusõigust, mistõttu ei oleks meetme sellisel kujul rakendamine kõiki osapooli (riik, ettevõtja, töötaja) arvesse võttes mõistlik ega ka proportsionaalne.
EEEL ei toeta sellisel kujul reaalajas jälgimist võimaldavat registreerimissüsteemi.
Samuti ei toeta EEEL VTK-s kirjeldatud registreerimissüsteemi ka selle tehnilise kohmakuse tõttu, sest VTK-s kirjeldatud süsteemi puhul eeldatakse, et peatöövõtja korjab ehitusobjekti läbipääsukaardid iga objekti lõpus töötajatelt kokku ja igal järgmisle objektil seob need uuesti objektil töötavate isikutega. Selline lahendus ei välista pettusi (objektile sisenemine sõbra, sugulase või varastatud kaardiga) ning fotota kaardi korral ei ole peatöövõtjal võimalik teostada tõhusat kontrolli objektil viibivate isikute üle (tuvastada isikusamasust, seostada isikut konkreetse ettevõttega, tuvastada isiku objektil viibimise õigust jm).
EEEL toetab nn töötaja kaardi nõude rakendamist ehitusobjektidel. Selle põhimõtted ning eelised VTK-s kavandatud registreerimissüsteemi ees on järgmised:
- töötaja kaart on isikupõhine, fotoga ja nimega kaart, mille töötaja saab kogu oma tööeluks. Töösuhte lõppemisel tööandjaga/ töösuhte sõlmimisel uue tööandjaga ei pea välja vahetama kaarti, vaid uue tööandja andmed seotakse kaardile TÖR-i kaudu. Isikupõhise kaardi olemasolul puudub ettevõtjatel vajadus omada isikustamata kaarte, mida tuleks igal ehitusobjektil uuesti aktiveerida, sulgeda, välja vahetada jne. Kaardi väljastamine oleks seega ühekordne toiming, v.a. juhtumid, kui kaart tehnilistel põhjustel ei tööta, töötaja kaotab kaardi ära vm;
- töötaja kaardi tellimine peab olema võimalik samaaegselt isiku kandmisega TÖR-i, kaardi tellib tööandja. Kui töötajal on kaart juba olemas (nt eelmise tööandja tellitud), siis uut kaarti ei tellita ega väljastata, TÖR-i kandega muutuvad vaid andmed kaardil;
- TÖR-i ja töötaja kaardi sidumine võimaldaks loobuda objektipõhisest töötajate registreerimisest, seega vähendaks töötaja kaart oluliselt ettevõtjate halduskoormust. Peatöövõtja fikseerib eelnevalt üksnes alltöövõtjate (ettevõtjate) andmed ning objektil võivad viibida üksnes töötajad, kes on TÖR-is vastava ettevõttega (peatöövõtjaga või deklareeritud alltöövõtjaga) seotud. Kui läbipääsusüsteem tuvastab, et töötajaga seotud ettevõte ei ole objektile deklareeritud ettevõtete nimekirjas, siis töötaja objektile ei pääse;
- isikupõhise töötaja kaardi rakendamisel on piisav, kui ehitusobjekti läbipääsusüsteem toetab kaardirakendust ning võimaldab ühendust MTA keskse registriga. Töötaja sisenemisel ehitusobjektile tuvastab elektroonne läbipääsusüsteem töötaja kaardil oleva tunnuskoodi kaudu töötaja isiku (nimi, ametinimetus, ettevõte, kellega töötajal on töösuhe) ning lisab automaatselt töötaja andmed objekti töötajate nimekirja. Samal viisil fikseeritakse ka objektilt lahkumine. VTK-s taotletud eesmärkide saavutamiseks on piisav, kui registreerimissüsteem kirjeldatud viisil tuvastab töötaja saabumise ja lahkumise, kuid puudub vajadus isikute liikumist reaalajas monitoorida. Samuti puudub vajadus erinevates süsteemides käsitsi siduda ehitusobjekte ja töötajaid, vaid need seosed luuaksegi TÖR-i kande ja töötaja kaardi kasutamisega läbipääsusüsteemis;
- isikupõhine fotoga kaart võimaldab töötajal mugavamalt liikuda erinevate objektide vahel, iseäranis kui see on tingitud töö iseloomust või isiku rollist objektil. Isikul, kes peab lühikese perioodi jooksul töötama erinevatel ehitusobjektidel, puuduks vajadus kaarti erinevatel objektidel aktiveerida või sulgeda, sest õigus viibida ehitusobjektil saadakse TÖR-is fikseeritud töösuhte kaudu;
- fotoga töötaja kaart võimaldaks teostada tõhusamalt kontrolli ka sellistel objektidel, kus objekti piirdestamine ei ole võimalik või on ebamõistlik (näiteks tee-ehitus või ehitusobjektid, mis on alla seadusega kehtestatud parameetrite). Kui tööandjal tekib kahtlus isiku objektil viibimise õiguse osas, on võimalik nõuda töötaja kaardi esitamist ning kontrollida objektil viibimise õigust kaardil oleva tunnuskoodi (triipkood, QR-kood vm) vahendusel ning tuvastada, millise ettevõtjaga on objektil viibiv isik seotud. Fotoga kaardi olemasolu on VTK kohaselt toetanud ka PPA;
- kaartide väljastamine peaks olema tehniliselt ja logistiliselt mugav, samas tuleb arvestada erinevate turvakaalutlustega. Otstarbekas on, et kaardi väljastaja oleks mõni riikliku registri haldaja, kellel on olemas ülerigiiline harukontorite võrgustik, vajalik keskkond ja tehniline valmisolek kaardi väljastamiseks. Töötaja kaarte võiks väljastada näiteks PPA, mis võimaldaks saavutada ka muid VTK-ga taotletud eesmärke (nt kontrollida isikute Eestis viibimise, elamise ja töötamise seaduslikke aluseid jm);
- isikupõhine töötaja kaart võimaldaks tööandjatel saada objektipõhist statistikat ning seeläbi vajalikku infot uute ehitustööde planeerimisel (näiteks, milliseid ametikohti, millises mahus ja proportsioonis ehitustööde tegemisel kasutati). Sellest oleks kasu ka Statistikaametile tööturgu puudutava koondstatistika väljatöötamisel ja OSKA raportite kaasajastamisel.
EEEL on seisukohal, et kui avalik sektor vajab enda ülesannete täitmiseks ettevõtjatelt andmeid, tuleks need ettevõtjalt koguda üks kord ning vältida samade või sarnaste andmete korduvat kogumist erinevates süsteemides või riigi andmekogudes. Riigi ülesanne on luua võimalused avalikule sektorile vajalike andmete kasutamiseks üle X-tee või muude rakenduste kaudu, nii et ettevõtjatel puuduks vajadus andmeid korduvalt esitada. Näiteks tuleb vältida, et ettevõtjad peaksid esitama ehitusobjeki kohta samu andmeid ehitisregistrile, Maksu- ja Tolliametile, Tööinspektsioonile, Statistikaametile jne.
Alates 2019. a juulist loodi riigihangete registris hankijatele võimalus sisestada ja kontrollida alltöövõtjate riigihankest kõrvaldamise aluseid. Alltöövõtjate andmeid saavad registrisse sisestada (kuid mitte kontrollida) ka peatöövõtjad ise, kuid selleks tuleb vastavad andmed käsitsi sisestada. Selleks, et vältida andmete esitamise dubleerimist (peatöövõtjalt hankijale, hankijalt registrisse või peatöövõtjalt otse registrisse), tuleks MTA-s deklareeritud alltöövõtjate andmed siduda otse riigihangete registriga, sarnaselt maksuvõlgade päringu, karistusregistri, äriregistri jm andmetega. See tähendab, et kui peatöövõtja on deklareerinud alltöövõtjate andmed MTA andmebaasis ning tegemist on riigihankelepinguga, peab olema võimalik alltöövõtjate andmed automaatselt importida ka riigihangete registrisse.
VTK-s kavandatud registreerimissüsteemi vajalikkus
Leiame, et VTK-s kirjeldatud reaalajas jälgimist võimaldav registreerimissüsteem ei ole sellisel kujul mõistlik, sest taotletud eesmärke on võimalik saavutada ka isikuid vähem koormava abinõuga, milleks on isikupõhise töötaja kaardi nõude rakendamine. Isegi kui VTK-s kirjeldatud nn jälgimissüsteem muudaks järelevalve korralduse jm kontrollimeetmed riigiasutuste jaoks mugavamaks, ei kaasneks sellisel määral ja kujul kontrollisüsteemi rakendamisega soodsamat olukorda ega isegi olemasoleva olukorra säilitamist ettevõtjatele ja töötajatele, vaid vastupidi – suureneks oluliselt ettevõtjate halduskoormus (sh kaasneb tehniline kohmakus) ning riivataks põhjendamatult töötajate privaatsusõigust.
Asjaolu, et töötajate reaalajas jälgimine võib kujuneda riigile muude meetmete võrdluses mugavamaks, ei saa olla õigustuseks isikute põhiõigusi riivavate meetmete rakendamiseks.
Lõpetuseks leiame, et kui riik on hinnanud, et saab kavandatava seaduseelnõuga maksudena riigikassasse 5,7 miljonit eurot, siis ei peaks vastava süsteemi rajamise kulud jääma täiendavalt ettevõtjate kanda vaid kulud tuleks katta eeldatava maksutulu arvelt.